Haapsalu..

minu vaieldamatu lemmiklinn. Ei ole midagi paremat kui põgeneda sinna ja lülitada ennast välja reaalsusest. Linn kus isegi torm vaikib ja päike hiilib pilve tagant. Vaikides vaatavad otsa inimtühjad tänavad, tekitades naudingu privaatsusest.
Mis saab olla veel parem kui oled sinna sattunud kalli sõbraga, kellega seda kõike nautida ja väikese vihma eest Müüriääre kohvikusse põgeneda. Hommikusöögiks saab nautida kõige paremat kohvi ja kodust pirukat, pugedes sooja ahju külje alla. Ja unustada saabki ennast tundideks.
Lisaks sellele koosneb Haapsalu linn veel tohututes kogustes kunstigeleriidest ja kasutatud asjade poodidest. Astudes mõnda neist, võib rahumeeli aega tagasi keerata ja minna oma lapsepõlve, lihtsalt, vaadates ära tuntavat morsikannu.. :) Kogudes sooje mälestusi võib nendega rahumeeli külastada oma vanaema.
Maja hoovis on eemal näha memme, kes rätt peas tühja käruga kuuride poole jalutab. Selja tagant käest kinni võttes vaatab ta siiralt otsa, kallistab ja vaatab uuesti, et kas ta näeb ikka õigesti.. näha on pisarat läigatamas silmanurgas. Tunne on vastasikkune.
Aidates puud tuppa tassida, on vanaema õeraas juba kohvi keetnud ja laua katnud. Harva külastavat lapselast tuleb ju ikka hellitada. Jutte, emotsioone ja nalja jätkub tundideks kuni tuleb aeg lahkuda, et tulla veel.. Taaskord on näha pisaraid kuid need on tekkinud vaid suurest rõõmust..
Ideaalne päev.