Aeg ajalt on ikka kellelgi hädasti viinaraha vaja ning, et raha päris õhku ei haihtuks müüs "sõbrake" mu vennale vana ja räämas seinakella. Enamik nikerdusi oli küljest ära ning kell ei tahtnud tolmu alt kuidagi välja paista. Kuna teda ei olnud otseselt kuskile ka riputada, jäi ta minu juurde seisma oma õnnetul moel. Teadagi on restaureerimised suhteliselt kulukad ja seega hakkasin uurima mis või kuidas see käib. Muretsedes vajalikud vahendid liimisin jupid kokku ja andsin talle uuema välimuse. Isegi hammasratta vahetas vana sõber ära kuna tuli välja, et ta kunagi kellassepp olnud. Oh seda õnne. Nüüd on siis taas ellu äratatud kaunitar leidnud oma väärika koha mu kamina kõrval.
No comments:
Post a Comment